Renault Clio I (1990-1998)

Renault ja Dacia ajalugu
Vasta
siimp
Renault klubi administraator
Renault klubi administraator
Postitusi: 816
Liitunud: 20 Apr 2010, 13:12
Minu Renault: puudub
Asukoht: Tartu

Renault Clio I (1990-1998)

Postitus Postitas siimp » 09 Mai 2010, 11:02

Clio mark 1 phase 1 (1990-1993)
Pilt
Clio mark 1 phase 2 (1993-1995)
Pilt
Clio mark 1 phase 3 (1995-1998)
Pilt
Clio mark 1 16S/16V (Valver)
Pilt
Clio mark 1 Williams
Pilt

Renault Clio mudelit tutvustati esmakordselt üldsusele Pariisi autonäitusel 1990. juunis. Ühtlasi algas siis selle mudeli müük Prantsusmaal ja mujal mandril (Suur-Britannias hakati Clio`t müüma alles 1991. märtsis). Clio loodi suuremas osas asendamaks Renault 5 mudelit (mida toodeti Sloveenias siiski kuni aastani 1996). Mootorivalikust oli alguses saadaval 1.2 L ja 1.4 L E-tüüpi "Energy" I4 tüüpi mootorid (mida esmalt kasutati R19 mudelil). Diiselmootoritest pakuti 1.7 L ja 1.9 L mootoreid. Kõik bensiinimootorid said elektroonilise kütuse sissepritse süsteemi (monopritse).

Juba aasta pärast müügile jõudmist toimus esimene muudatus. Selle muudatusega asendati vana Renault märk uue "siledama" märgiga ja muudeti esiistmete kuju. Kuna need jäid ainsateks muudatusteks, siis ei uut "phase" nimetust veel kasutusele ei võetud.
1993. märtsis alustati Clio phase 2 toodanguga, mis tõi endaga kaasa väikeseid muudatusi nii välimuses kui ka sisemuses. Peamine muudatus seisnes esiosa kapoti all paikneva kahe metallriba asendamises ühe kerevärvi oleva ribaga. Stange liistud tehti natukene suuremad ja ümaramad. Tagumise luugi alumisel liistul olevad märgid liigutati natukene ülesse poole luugi enda külge ja liistule anti "carbon fiber" välimus. Natukene muudeti ka tagumiste tulede kuju, et anda autole kaasaaegsem välimus (siiski on phase 2 tagatuled asendatavad phase 1 tagatuledega).

1996. aastal saabus müügile Clio phase 3. 1.2 L "Energy" mootor asendati 1149cc D7F MPi (Mitmepunkti sissepritse) DiET mootoriga, mida esmalt kasutati Renault Twingo mudelil. Mõnda aega olid saadaval ka vanemad 1239 cc "Kleon" versioonid algselt Twingo`lt. Samuti muudeti 1.4 L E-Tüübi mootori silindripead, et tagada veelgi parem kütusesäästlikus. Selle tulemusena olid uued mootorid natukene jõuetumad kui vana mudeli omad.
Phase 3 tõi kaasa juba hoopis ulatuslikumaid muudatusi kui phase 2. Phase 3`l on erinevad, palju ümaramad esituled, mille küljes on varem eraldi seisnud suunatule osa. Samuti muudeti kapoti servad natukene kumeramaks, et see sobiks uute esituledega. Tagaluugile lisati kolmas pidurituli ja uue kujundusega "Clio" tekst. Järgnesid ka mõned mehaanilised uuendused.

Renault paiskas müügile ka natukene kiirema luukpära. See oli välimuselt küll väga sarnane tavalisele Clio`le, kuid peitis endas 110 PS (81 kW) 1.8 L 8-klapilist mootorit, küljelaiendeid ja ketaspidureid kõikidel ratastel. See mudel sai nimeks RS.

1991 aasta paiku hakati Clio kerele paigaldama 1.8 L 16-klapilist mootorit (F7P), mis tootis 137 PS (101 kW) (esmalt kasutati R19 mudelil) ja suutis autot liigutada kuni 208 km/h. Seda mudelit tunti Prantsusmaal kui 16S (S tähistas "soupapes", Prantsuse sõna klappide kohta) ja eksportmudel kandis nimetust 16V. Clio 16S sai omale laiemad esimesed tiivad, ventileeritud kapoti, laiema tagumise stange, sportlikuma vedrustuse ja pidurid ning kerevärvi peeglid ning stanged. Küljelaiendid jäid RSi mudelilt pärit olevad.

1991 aastal valiti Clio Euroopa aasta autoks ning peagi sai sellest üks Euroopa enimmüüdud autosid.

Clio Williams

Clio Williams`i tootmisega alustati 1992 aastal ja seda toodeti 500 tükki võidusõidu homologeeringu saamise eesmärgil. Mudel sai nime Renault jõuallikaga varustatud vormeli meeskonna Williams F1 järgi, kuigi Williams`il ei olnud mitte midagi pistmist selle Clio mudeli väljatöötamisega. Clio Williams aretati välja Renault Motorsport divisioni (Renault Sport) poolt Clio 16S modifikatsioonina.

Williamsi 2.0L 16-klapiline rida-4 mootor tootis 150PS (110kw) ja oli võimeline saavutama tipp kiiruse 215 km/h. Hiljem väljastas Renault Williams 2 ja Williams 3 eriväljaanded, mis tegi palju meelehärmi "originaal" Williamsi omanikele. Üks põhilisi vigasid, mis inimesed teevad Williamsi 2.0 16V (F7R) mootori ja 16S 1.8 16V (F7P) eristamisel, on see, et Williamsi mootor arvatakse lihtsalt olevat üle puuritud 16S mootor. Tegelikkuses on aga suuremal mootoril erineva suurusega klapid, nukkvõllid, erinev väntvõll ja mootoriõli jahutus. Üks erinevus Williamsi ja 16S vahel seisneb laiemas esiosas, mille osad on osaliselt laenatud Renault 19 mudelilt. Williams`il on lisaks laiemad Speedline valuveljed, tugevdatud käigukast (JC5), 4-1 torukollektor, jäigem vedrustus ja mõned välimuse ning sisemuse erinevused.

Erinevused kolme Williamsi versiooni vahel olid suuresti tingitud Clio seeria üldistest muutustest, nagu näiteks muutunud turvalisuse elemendid ja välised muutused. Lisaks sellele puudus Williams 1 ja 2 versioonil katuseluuk ja kõik need mudelid said 449 Sports Blue värvkatte. Viimane Williamsi versioon, Williams 3, sai natukene heledama värvkatte (432 Monaco Blue) ja katuseluugi. Originaal Williams oli neist kõige kergem, kuna sellel puudus üleliigne elektroonika ja katuseluuk, kuid ainult sellele mudelile paigaldati salongi metallist plaat, mis näitas ära, mitmendana antud auto toodeti.


Allikad:
Wikipedia

Vasta