Renault' ja Amédée Gordini vahel alanud koostöö tulemusel toimus 1960ndatel Gordinis põlvkondade vahetus ning tehnoloogiate uuendamine, kus taha paigutatud mootorite ja tagaveoga sõidukid asendati esiveolistega. Pärast murrangulise luukpära saabumist, mis kandis mudelinime 16, algas esiveoliste sõidukite ajastu, mis kestab tänapäevani. Teeneka 8/10 mudeliseeria järeltulija Renault 12 jõudis esmaesitlusele 1969. aasta Pariisi autonäitusel.
Samal ajal, kui R12 mudelid Renault' esindustesse jõudR12 Gordini 1971 Foto: Renaultsid, algasid Maroko kõrbes sportvariandi prototüüpide intensiivsed katsetused, mille tulemusena nägi ilmavalgust Renault 12 Gordini. Sellel autospordi ajalukku läinud sõidukil oli mudelilt 12 laenatud kere, millelt olid eemaldatud kõik ebavajalikud elemendid, mudelilt Renault 16 TS laenatud mootor koos viiekäigulise käigukastiga ning ketaspidurid kõigil ratastel, mis tagasid suurepärased sõiduomadused. Tänu topeltkarburaatorile Weber 45 DCOE arendas neljasilindriline 807-20 mootor töömahuga 1565 cm3 pööretel 6250 p/min võimsust 113 hj. Kõigest 980 kg kaaluva sõiduki maksimumkiirus ulatus 185 km/h-ni. Sajani kiirendas sõiduk kõigest 9,5 sekundiga – tol ajal suutsid sarnast tulemust näidata ainult väga üksikud kaheliitrise mootoriga sportautod. Radiaalrehvid mõõdus 155 R13 olid paigaldatud 13-tollistele velgedele, mis paljude arvates kõlbavad tänapäeval ainult tagavararattaks. Esivedrustuses võeti kasutusele põikstabilisaator, mis ei lasknud sõidukil kurvides liialt küljele kalduda. Erinevalt baasmudelist olid võistlusmudelil sportamortisaatorid ja jäigem vedrustus. Seeriamudelit 12, mille 1,3-liitrine mootor arendas võimsust 54 hj, meenutas võistlusauto juures ainult neljaukseline kere.
R12 Gordini 1972 Foto: Renault18. ja 19. juulil 1970 uhiuuel Paul Ricardi võidusõidurajal Le Castelletis toimunud Renault 12 Gordini eelesitlusele kogunes suur hulk Renault Gordini omanikke – kokku üle 2000 sõiduki. Tänu Renault 8 Gordini võidusõiduradadel saavutatud tuhandetele võitudele oli mudel väga populaarne. Renault 12 Gordini pakkus lisaks suurepärastele sõiduomadustele ja varasemast märkimisväärselt suuremale võimsusele ka tippklassi turvalisust.
1970. aastal Pariisi autonäitusel toimus viimaks ka Renault 12 Gordini maailma esmaesitlus. Karmide arvamuste poolest tuntud ning avalikku arvamust tugevalt suunav kord kuus ilmuv ajakiri L'Equipe iseloomustas sõidukit sõnadega "Exceptionelle sur la route" (maanteel erakordsete sõiduomaduste pakkuja).
Oktoobris 1970 algas Renault 12 Gordini väikesemahuline tootmine ning aasta lõpuks valmis 65 sõidukit. Esimesed 127 eksemplari olid mõeldud ainult Renault' karikavõistlustel osalejatele. Hiljem said mudeli 12 sportvarianti endale soetada ka teised huvilised.
R12 Gordini 1973 Foto: RenaultSuurepäraste sõiduomaduste ja taskukohase hinna tõttu saavutas Renault 12 Gordini kiiresti hea maine nii professionaalsete võidusõitjate kui ka amatööride hulgas. Kokku valmistati 5188 Renault 12 Gordini sõidukit ning viimane neist veeres Flinsi tehasest välja 1974. aasta juulis.
Sõiduki standardvarustusse kuulusid kolme kodaraga Quillery rool, tahhomeeter, turvavööd ja sportistmed. Eesmine ja tagumine põrkeraud kuulusid tol ajal siiski veel lisavarustusse. Lisaks sellele olid sõiduki juures kasutusel pika vihuga Cibié esituled. Renault' seeriamudelite juures kasutatud mugava, diivanit meenutava tagaistme asemel oli sportversiooni sõitjateruumis väike pehmest materjalist pink. Mudelit 12 pakuti neljas värvitoonis: valge, punane, kollane ja klientide seas kõige menukamaks kujunenud intensiivne sinine Bleu France. Sportlikule üldilmele pani punkti kohustuslik disainikomplekt, mis koosnes kahest sõiduki küljele paigaldatud eripärasest iluliistust. Lisavarustusena oli võimalik tellida stantsitud ühendusvardaid, R12 Gordini 1974 Foto: Renaulttugevdatud kolbe ja klapivedrusid ning modifitseeritud kollektoreid, mis kasvatasid sõiduki võimsuse pööretel 7200 p/min 150 hobujõuni. Mootorimaht ulatus 1596 cm3-ni. Montlhéry rajal korraldatud katsetustel saavutati tippkiiruseks üle 210 km/h. Lisaks pakuti sõidukile lisavarustusena Gotti alumiiniumvelgi, Devili roostevabast terasest summuteid, De Carbon erilisi amortisaatoreid, jäigemaid amortisaatoritega vedrustuskomplekte, kuuepunktilisi Britaxi turvavöösid ja sertifitseeritud turvapuure.
Kui 1971. aastal hakkas Renault katsetama mootorit, millel oli neli klappi silindri kohta ja kaks nukkvõlli, siis 1972. aasta mudeli juures tehtud pisimuudatuste tulemusena ilmus mootorikatte vasakpoolsele küljele täiendav õhuvõtuava. Samal ajal võeti kasutusele uut tüüpi elektriline radiaatori ventilaator, jäigemad amortisaatorid ja õlijahuti. Lisavarustuse nimekirja lisandusid uued esiistmete peatoed. Eesmine ja tagumine põrkeraud muutusid ohutuseeskirjade järgi kohustuslikeks, kuid võidusõiduautodel neid endiselt ei kasutatud.
Mootorispordi ajaloos on vähe sõidukeid, millega oleks oma ralli- või võidusõidukarjääri debüüdi teinud nii paljud tulevased tippvõidusõitjad, kui mudeliga Renault 12 Gordini. Kõige kuulsamate ja kiiremate pilootide hulgas olid näiteks Bernard Darniche, Jean-Pierre Nicolas, Henri Pescarolo, Jean-Pierre Beltoise, Jean-Luc Thérier, Jean Ragnotti, Guy Fréquelin, Michèle Mouton ja hilisemad vormel 1 piloodid Patrick Tambay ja Didier Pironi. Aastal 1971 tunnistas FIA mudeli 2. grupi sõidukite nõuetele vastavaks, mis oli roheliseks tuleks rahvusvahelistel rallidel osalemiseks.
R12 Gordini Alžiiri-Kaplinna rallil 1971 Foto: RenaultKõige silmapaistvama tulemuse saavutasid mudeliga vennad Claude ja Bernard Marreau 1971. aasta detsembris Alžiiri-Kaplinna rallil. Rekordiliselt kiire sõit läbi terve Aafrika kestis 8 päeva, 22 tundi ja 18 minutit. Jean-Pierre Nicolas ja kaardilugeja Jean Todt võitsid raske Tour de la Réunioni võidukihutamise ning olid kiiremad mitmetest palju võimsamate mudelitega konkurentidest.
Renault 12 Gordini mängis ka Poola spordiajaloos tähtsat rolli. 1974. aastal saavutas Poola üks parimaid sõitjaid Błażej Krupa Renault 12 Gordini roolis Poola rallimeistrivõistlustel esikoha. Lisaks De Carboni sportvedrustusele ja laiematele rehvidele olid Krupa autol nõuetekohane turvapuur, korvistmed, kuuepunktilised Britaxi turvavööd ja 90-liitrine kütusepaak. Błażej Krupa isiklik Dacia oli varustatud Renault 12 Gordini mootori ja käigukastiga ning täitis treeningauto ülesandeid. Poola fännid mäletavad tänini tema autot, mida kutsuti metsikuks Daciaks. Viimast korda istus Krupa ralliradadel mudeli 12 rooli 15. mail 1977, pärast seda sai tema võistlusautoks Renault 5 Alpine.
Kuna kümnendi keskel tulid 12 Gordini asemele 17 Gordini kupee ja võistlusmudel Renault 5 Alpine, siisR12 Gordini Le Mans 1973 Foto: Renault jäi mudeli 12 viimaseks võiduks Cavalier/Coteli meeskonna esikoht kohalikul Rally de Dieppe'i võidukihutamisel 1979. aastal.
Selleks ajaks, kui eelpool mainitud kiirete Renault' võidusõidukite aeg hakkas ümber saama, oli Renault' spordiosakonnas Dieppes alustatud juba Renault 5 Turbo katsetustega, millega algas uus peatükk Prantsuse autode sportlike saavutuste ajaloos.
Allikas: http://www.auto24.ee
http://www.renault12gordini.com