Renault ehitas juba 1920-ndatel aastatel kõrgema klassi autosid, nagu kuulus 40 CV, 8-silindriline Nervahuit või Reinastella. Pärast sõda keskendus ettevõte edukalt väikestele ja keskmise suurusega autodele. 1970-ndate aastate keskel esitleti uut luksuslikul tasemel varustatud luukpäraga mudelit Renault 30, millega sooviti vastata veelgi nõudlikemate klientide vajadustele.
1978. aastal otsustas ettevõtte tegevjuht Bernard Vernier-Palliez käivitada Renault 30 järglase ja sellega seotud 4-silindrilise Renault 20 väljatöötamise. Mudeli koodnimeks pandi X29. Mitteametlikuks nimeks oli Rafale või Renault 40, mis vihjas legendaarsele mudelile 40 CV. Loomekeskuse insenerid panid paika uuele esindusautole kohased põhilised omadused – kauni ja elegantse kere sees peab olema mahukas ja mugav siseruum, mis on varustatud kõikvõimalike hüvedega. Suur jõudlus võib tulla suure kütusekulu arvelt. Praktikas tähendab see diiselmootorite, aga ka uute 4- ja 6-silindriliste mootorite kasutamist. Kolmandaks uue auto väljapaistvaks tunnuseks pidi olema mugavusega ühildatud ohutus.
Seejärel kasutati uue auto kere kavandamisel kõige moodsamat 3D tarkvara ja kõige täiuslikumaid arvutusmeetodeid. Renault loomemeeskonda juhtis kuulsa Flaminio Bertoni andekas õpilane Robert Opron, kelle kaastöötajaks oli Gaston Juchet. 1970-ndatel aastatel kujundas Opron jõulise ja dünaamilise kerega Alpine A 310 ja aerodünaamilise kupee Fuego. Opron teadis, et ülimalt uudne kujundus võib alalhoidliku maitsega kliendid eemale peletada, kuid liiga vanamoodsad jooned võivad eristuda Renault teiste mudelite moodsast kuvandist. Mudeliga X29 esitles Robert Opron täielikult oma kõrget loomeannet, laveerides oskuslikult mitmesuguste vastuoluliste nõudmiste vahel. Ta pakkus välja kavandi, mis ühildas uudse kujunduse ja ajatu elegantsi. Oma tasakaalus mõõtmete, rahulike joonte ja laiade C-piilaritega paistab auto nagu limusiin, olgugi et X29 oli algselt kavandatud viieukselise luukpärana. Auto iseloomulikuks tunnuseks oli tagaluugi suur kumer aken, mille sarnased olid kasutusel sportkupeedel, nagu Renault Fuego. Oma esmaesitluse ajal oli Renault 25-l vaieldamatult kõige väiksem tuuletakistustegur, mille Cd väärtus oli variandist olenevalt 0,28 kuni 0,31.
Juhikoha ja auto sisemuse kujundus telliti Itaalia disainerilt Marcello Gandinilt, kes muu hulgas vastutas ka Lamborghini Miura ja Countachi välimuse eest ja kes kujundas ka teise põlvkonna Renault 5 väljanägemise.
Prototüüp valmis 1981. aasta lõpus ja läks kohe sõidukatsetele. Mudeli nimeks sai Renault 25. Mootor ja muud osad kohandati mudelitelt 20 ja 30. Elektrooniliste süsteemide kasutamise ulatus oli ennenägematult suur. Koos Bendixiga loodi tootmises oleva mudeli Renault 25 GTX 2,2-liitrise 123 hj mootori jaoks kütuse elektroonilise sissepritse süsteem Renix. 2-liitrine 103 hj mootor oli tavaline bensiinimootor. Bosch K-Jetronic kütuse sissepritsesüsteemiga 2,7-liitrine V6 (loodud Peugeot, Renault ja Volvo-PRV koostööna) arendas 144 hj. V6-mootoriga saavutas auto tippkiiruseks 201 km/h. Mootorite valikus olid ka 2,1-liitrine 64 hj ülelaadimiseta diiselmootor ja selle mootori Garret T2 ülelaaduriga 85 hj variant. Renault 25 Turbo D/DX oli oma tippkiirusega 172 km/h selle aja kõige kiirem diiselmootoriga auto. Autosid pakuti 5-käigulise käsikäigukastiga või ühega kahest saadaolevast automaatkastist.
Pardaarvutil oli häälväljund. See andis valitud keeles teate igasuguse tõrke korral, näiteks pidurikatete kulumine või pirni läbipõlemine. Erilist 4X20 audiosüsteemi sai juhtida roolirattalt. Tänapäeval on see üsna tavaline lahendus, kuid sel ajal oli see kogu maailmas esmakordne. Prantsusmaal müüdavatel autodel oli saadaval viis varustustaset. Isegi baasvarustuses autol oli roolivõimendi, elektrilised aknad ja peeglid ning infrapuna-kaugjuhtimisega kesklukustus. Kõrgematele varustusvariantidele pakuti eelnimetatud audiosüsteemi, mis oli loodud koos Philipsiga, ABS-i, nahkpolstrit, ehtsast puidust paneele ja teabekuvarit.
Mudelit oli ette nähtud toota ainult La Manche’i väina ääres paiknevas moodsas Sandouville’i tehases. Renault 25 ametlik esitlus toimus 21. märtsil 1984. aastal. Reklaamkampaania hüüdlauseks oli „La Renault 25, une voiture à vivre“. Kampaanias kasutati ka Robert Palmeri menulaulu „Johnny and Mary“. Renault 25 tekitas suurt huvi ka väljaspool Prantsusmaad, sealhulgas näiteks Lääne-Saksamaal, kus tippsegmendi turg oli üsna kinnine ning seda valitsesid Saksamaa autotootjad. Mudelit müüdi isegi Austraaliasse. Varsti pärast esmaesitlust toodi turule Heuliezis toodetav variant Limousine, mille telje vahe oli 230 mm pikem. Esimeste klientide hulgas olid Prantsusmaa president François Mitterrand ning seejärel ministeeriumid ja saatkonnad. 1985. aastal saavutas Renault 25 aasta auto valimistel teise koha. Samal ajal lasti müügile 182 hj mudel V6 Turbo. Kaks aastat hiljem esitleti 160-hobujõulist 2,9-liitrist V6-sissepritsemootoriga ja rikkaliku lisavarustusega mudelit.
1988. aasta juunis uuendati oluliselt Renault 25 välimust. Värskendatud mudelit nimetati Renault 25 Phase 2. Uuendatud mudelil olid uued esituled ja muudetud esiots koos esipõrkeraua ja tuuletammiga. Taga olid muudetud tagatuled. Loomuliku hingamisega diiselmootori võimsus suurendati 70 hobujõuni. Renault pakkus uut lisavarustust, nagu ärandamisvastast süsteemi ja uue kujundusega valuvelgi. Toodeti piiratud arv mudeleid Monaco. Veel üks 1989. aastal esitletud uustulnuk oli luksusmudel 25 Baccara, millel oli V6-mootor, automaatkäigukast ja reguleeritav tagumine iste, mis oli kaetud kvaliteetse ehtsa nahaga. Sisemus oli rikkalikult kaunistatud kõrgeklassiliste puitlisanditega. 1990. aastal asendati variantide tähised nimedega Confort, Luxe ja Baccara. Valiku võimsaim mootor oli V6 Turbo, mis arendas 205 hj. Mootorid varustati järelpõlemise katalüsaatoritega.
Pärast Renault Polska rajamist lasti kaubamärgi tippmudel müügile ka Poolas. Kuuekümne aasta järel oli ajalugu pöördunud jälle samadele radadele. 1931. aastal pakuti Esperi müügiesinduses Varssavis, Krakowis ja Katowices luksuslikke 4-ukselisi 8-silindrilise 80 hj mootoriga sedaane Nervahuit ja 100 hj mootoriga mudeleid Reinastellas. 1991. ja 1992. aastal ostsid Poola kliendid mitu tosinat sõidukit Renault 25.
Viimane piiratud väljalase oli 25 TXI Olympique 92. Ettevõte valmistas ainult 300 autot, mida pakuti ainult ühte värvi kerega – pärlvalge Blanc Glacier. See mudel toodi müügile Albertville’is toimuvate 16. olümpiamängude alguse tähistamiseks. Sel ajal valmistati veel ligi 3000 olümpia erimudelit, nt Clio, 19, 21, Espace RXE ja Alpine A610 Turbo. Tänapäeval on kõik need tõelised kollektsionääride sõidukid. 13. veebruaril 1992. aastal toodeti Sandouville’i koosteliinil viimane 779 687. sõiduk Renault 25. Tänavu oma 25. aastapäeva tähistav mudel sillutas teed oma esindusautode klassi järglasele – Renault Safrane.